6 päeva ürituseni ja lava meil ei ole

Ma ei oska vist mitte mingi valemiga sõnadesse toppida seda, mis tunne mul täna oli. Kardan, et kui ma haaraks ka appi Tomi ja Katre, kes sellel hetkel minuga olid, siis ka kolme peale ei ole seda võimalik edasi anda.
Olime kaks päeva Pirita Kloostris Euroopa Noorte koolitusel ja muidugi tuli sekka ajada ka muid asju. Aga koolituse saab vist ühe sõnaga kokku võtta - SUPER! =)
Aga nüüd kõige suurema õudusunenäo juurde. Leppisime Algab Suvele lava kokku Tallinna Lauluväljakuga jaanuari kuus. Et lõplikult paika saada oma ajakava otsustasime, et peame sinna helistama, sest meilidele meile sealt enam ei vastatud. Seda enam, et töölt oli lahkunud inimene, kellega meil antud kokkulepe oli sõlmitud. Helistades sinna ühel koolituse pausil, sest meie jaoks hakkas asi juba kiireks minema selgus, et antud kokkuleppest ei tea teised mitte midagi ja et üldiselt on üldse lood nii, et seda lava, mille peale meil kokkulepe on tehtud ei ole enam ja see uus lava, mis neil on seda nad ei saa nii üles ehitada nagu meie sooviksime. Šoki seisund igal juhul. Mismõttesnagu need asjad nüüd nii on. Mul on küll alles kõik meilid, mis me oleme vahetanud eelmise töötajaga, aga siiski oli momentaalselt selge, et Lauluväljakuga pole enam mingit tahtmist koostööd teha. Selge oli ju ka see, et mujalt on võimalik saada samadel tingimustel lava nii poole odavamalt. Ja milleks maksta rohkem.
Hakkasime helistama erinevatesse firmadesse ja selgus, et meid telkidega varustaval firmal on ka kõik oma lavad välja renditud. Ülim hullumaja. Aga sealne tore inimene lubas, et uurib ühte varianti. Ja ma tahaks talle omalt poolt öelda ülimalt suured tänud, sest ta sai meile samades mõõtudes lava! Ja kõik see toimus koolituse ajal poole tunni jooksul. Istusime väljas muru peal, mina küll jooksin enamuse ajast ringi telefon kõrva ääres ja uurisin erinevaid võimalusi, Tom ja Katre kandsid ette meie rühmatööd "Kuidas läks Algab Suvi 2007!?"
Emotsioonid olid ikka hullud kuigi samas võttis kogu see asi lihtsalt täiesti sõnatuks. Istusime, raputasime pead ja mingi hetk lihtsalt naersime, sest mitte midagi ei osanud teha ega öelda.
Veel ma tahaks öelda suured tänud Argole, meie koolitajale, kes mulle väga kenasti pakkus Euroopa Noorte poolset abi ja aitas meil rahulikku meelt säilitada.
Nii et nagu kõigil aastatel on läinud, me teeme ükskõik kelle või mille kiuste selle asja ära. =)
Ja ka kõige koledamal stsenaariumil on olemas ilus lõpp =)

Vot siis milline see korraldajate köögipoolne töö on ;)

inxu